Venemaa pealinna Peterburi kasvamine, samuti teiste linnade areng tingis elanikkonna suviste puhkepaikade laienemise ja uute juurdetuleku 19. sajandil. Üheks selliseks kohaks oli Virurannikul Pühajõe kaunis ja vaheldusrikas ürgorg jõe vasakkaldal asuva männikuga ja lähedase kaluriküla Männiku külaga. Viimane paiknes Tallinn-Peterburi Põhjarannikul asuva maantee ääres kõrgel klindil ja selle all mererannal.

Maariba kõrge pankrannikualuse ürgmetsa ja mereranniku vahel pakkus meeldivat jalutusrada. Pühajõe suudmest lääne poole avardus supelrand laugja merepõhjaga, kus vaheldusid merelainetest lihvitud kiviseadja liivased pinnad.

Puhta merevee ja osoonirikka männikuõhu raviv toime liitus päikesepaistega. Suvilate paiknemine merepinnast kõrgel pankrannikul tagas neis eriti kuivaja kosutava õhu. Juba aastaid tagasi pöörasid Tartu ülikooli professorid tähelepanu Toilale ja õigusega nimetati Toilat juba siis õhukuurordiks.

19. sajandi teisel poolel hakkas Toila suvituskohaks kujunemine ja see hoogustus eriti peale Tallinn-Peterburi raudteeliikluse avamist aastal 1870. Männiku küla juurde praeguse Pika tänava aarde hakkasid selle küla ja Toila-Altküla peremehed ehitama suvilaid.